Peegel

Ühel päeval tuli õpilane oma õpetaja juurde ja küsis: „Õpetaja, kas ümbritsev maailm kannab endas inimese jaoks headust või halba?“. „Las ma räägin Sulle lugu.“ kostis õpetaja vastu.
„Kunagi ammu-ammu elas üks rikas inimene, kes otsustas ehitada lossi. Ja mitte lihtsat lossi, vaid lossi, mis oleks täis imet. Ta tegi lossi saali, kus kõik seinad, lagi ja põrand olid tehtud peeglitest. Seinad olid loodud sellisel viisil, et igasuguste helide puhul kostis vastu kaja. Nii et, kui keegi ütles: „kes siin on?“ – kostis vastu: „kes siin on….“, „kes siin on…“, „kes siin on….“
Ükskord jooksis saali koer, kes tardus hämmastusest, märgates pilti kuhu ta sattus. Teda ümbritses igast küljest koerte suur kari. Igaks juhtuks paljastas koer hambad, kuid ka teised koerad tegid seda sama. Tõsiselt hirmunud koer hakkas meeletult haukuma, kuid ka peegeldused vastasid talle samaga. Kaja võimendas haukumist ja ei andnud armu. Koer hakkas valjemini haukuma. Kaja kordas. Koer tormas edasi tagasi, püüdes hammustada teisi koeri. Ta napsas hambaid ja urises. Teised koer-peegeldused tegid sama tema enda suhtes. Järgmisel hommikul leidsid valvurid surnud koera, keda ümbritsesid miljon surnud koer-peegeldused. Saalis aga ei olnud kedagi, kes oleks võinud põhjustada talle mingit kahju või tuua kaasa surma. Koer sai surma, võideldes oma peegelpildiga.
„Nüüd Sa näed, et maailm ei too iseenesest kaasa ei head ega ka halba. Maailm on inimese suhtes neutraalne. Kõik, mis meie ümber juhtub on lihtsalt meie endi mõtete, tunnete, soovide, hirmude ja tegevuste peegeldused“ märkis õpetaja.