metafoorid
Metafoorid on kujundid, piltlikud väljendid ja sümbolid, mis ümbritsevad meid kogu aeg, aga võib-olla ei teadvusta me nende kõiki võimalusi. Kui internetis suheldes lisame naerunäo või päikese, siis anname korraga edasi palju informatsiooni – olen rõõmus, hea meel on sind näha jne. Seda kõike pikalt välja kirjutades läheks rohkem aega ja tegelikult on sümbolites ka palju peidetud informatsiooni, mis mõjutab meid endid ja teisi alateadlikult.
Metafoorid ja mõtteterad
Kolm põhistrateegiat
On olemas kolm strateegiat: laastu, noole ja oja.
Laast läheb vooluga kaasa. Laast ei võta ise midagi ette ja loodab, et saatus heidab ta lõpuks kuhugi. Ei ole eesmärke, ei ole koordineerituid tegevusi. Tulemus on juhuslik ja väga harva langeb kokku laastu enda soovidega. Ja ka soovidega on tal raskusi.
Nool on suunatud eesmärgile. Tema hüüdlause on: näen eesmärki, ei näe takistust. Kui noole teele satuvad takistused, siis ta läheb nendest läbi. Aga kui takistus on väga tugev siis võib nool sinna kinni jääda. Kui eesmärk on väga kauge, ei pruugi nool lõpuni lennata – tal ei jätku selleks energiat. Probleemid võivad tekkida ka siis kui eesmärk on liiga lähedal. Nool on väga efektiivne siis kui eesmärk on hästi nähtav, vahemaa eesmärgini on mõõdetav ja välistegurite mõju on arvesse võetud.
Oja teab, et tal on vaja saada alla, jõesängi. Ta kasutab edasi liikumiseks olemasolevaid tingimusi. Saab energiat, kasutades selleks teda ümbritsevaid võimalusi, ta on paindlik ja tegutseb sõltuvalt olukorrast. Ja samal ajal ta alati püüdleb oru poole. Ta hoiab peas oma missiooni, oma eesmärki – et ta peab saama jõeks. Kui ta kohtab kaasteelisi, siis nad ühendavad oma pingutused ühise eesmärgi saavutamiseks. Kui tekib takistus, siis oja möödub sellest kaarega. Kui niisugust võimalust ei ole siis oja kogub jõudu ja ikkagi leiab tee.
86400 sekundit
Kujutle, et on olemas pank, mis saadab su arvele iga päev 86 400 eurot. Arve tühjendatakse igal õhtul, hoolimata sellest kas oled raha ära kasutanud või mitte. Mida sa teeksid? Loomulikult võtaksid kõik raha juba hommikul välja!
Igal ühel meist on selline pank. Selle panga nimi on AEG. Igal hommikul saadetakse su arvele 86 400 sekundit. Igal ööl arve tühjendatakse. Hoolimata sellest, kuidas ja kas oled neid sekundeid kasutanud. Sellele arvele ei saa korjata sääste, ega seda ei või ületada. Iga päev avab pank su jaoks uue arve. Öösiti see jälle tühjeneb. Kui sa ei ole oma summat kasutanud, on kaotus pöördumatu. Tagasiteed ei ole. Ei ole võimalik jätta pisut homseks, sa pead kasutama antut just täna.
Investeeri targalt, nii et saaksid selle summa eest võimalikult palju õnne, tervist ning edu. Aeg jookseb, kell tiksub! Tee parim mis sa suudad juba täna! Arusaamaks ühe aasta tähendusest, küsi seda üliõpilaselt, kes jorutas aasta kooliajast maha. Mõistmaks ühe kuu tähendust, küsi seda emalt, kelle laps sündis kuu aega varem. Nädalast saad selge pildi, kui vestled nädalalehe toimetajaga. Küsi tunni tähendust armastajailt, kes ootavad omavahelist kohtumist. Minuti tähtsusest saad aru, kui räägid inimesega, kes jäi rongist maha. Kui pikk saab olla sekund teavad pajatada inimesed, kes on läbielanud raske õnnetuse. Sajandiksekundite mängust saab aimu jälgides tippsportlasi.
Hinda igat hetke, mis sulle on antud, eriti veel neid hetki, mida saad veeta koos lähedastega, kes tahavad oma aega just sinuga jagada. Pea meeles, et aeg ei oota kedagi. Eilne on ajalugu, homne on müsteerium, tänane päev on kingitus! Sõbrad on tõeliselt haruldased: nad panevad sind naeratama ja julgustavad; nad kuulavad sind ja innustavad; nad on valmis avama oma südame!
Jumal kaupluses
Üks naine nägi kord unes, et ta tuli kauplusesse ja leti taga seisis seal Jumal.
“ Jumal! Kas see oled sina?“ hõikas ta rõõmsalt.
“ Jah, see olen Mina.“ vastas Jumal.
“ Ja mis sinu käest osta saab?“ küsis naine.
„Minu käest saab osta kõike, ma olen ju kõikvõimas.“ kostis vastuseks.
“ Sellisel juhul, anna mulle palun, tervist, õnne, armastust, edu ja palju raha.“
Jumal naeratas ja läks taharuumi tellitud kauba järgi. Mõne aja pärast tuli ta tagasi väikese karbiga.
„Ja see on kõik?!“ hüüatas üllatanult ja pettunult naine.
„Jah, see on kõik“, vastas Jumal. „Kas sa siis ei teadnud, et minu kaupluses müüakse ainult seemneid.“
Kalamaksaõli koerale
Üks inimene otsustas anda oma dobermannile kalamaksaõli: talle öeldi, et see pidi koerale väga kasulik olema. Iga päev surus peremees vastu rabeleva koera pea oma põlvede vahele ja lõualuust kinni hoides, valas talle õli kurku.
Ükskord pääses dobermann siiski lahti ja pudel läks ümber, õli voolas põrandale. Peremehe suureks imestuseks tuli aga koer tagasi ja hakkas põrandale tekkinud lompi lakkuma.
Selgus, et koeral ei olnud midagi kalamaksaõli vastu, talle ei meeldinud ainult viis, kuidas talle seda anti.
Kõik on Sinu kätes
Ühes väikeses linnas elas Tark. Kõik linnaelanikud austasid ja armastasid teda, sest ta aitas neid alati õigete vastuste ja nõuannetega ning oli lahke ja abivalmis. Samas linnas elas ka Kade inimene, kes tahtis kõigile näidata, et Tark ei ole üldse nii tark. Ühel päeval mõtles tema välja plaani: lähen püüan kinni ühe liblika, võtan ta oma pihkude vahele ja lähen linnaväljakule, kus kõik on taas Targa ümber kogunenud.
Astun kõigi nähes tema juurde ja küsin: Tark, kui sa oled nii tark, siis tead sa kõiki õigeid vastuseid. Mul on siin pihkude vahel üks liblikas — ütle, kas ta on elus või surnud… Kui ta siis vastab, et elus, siis ma surun märkamatult peod kokku ning näitan, et liblikas on surnud. Kui ta vastab, et surnud, siis ma teen peopesad lahti, liblikas lendab ära ning kõik näevad, et Tark eksis.
Olles oma plaaniga väga rahul tegigi kade inimene kõik nagu kavandatud ning astus linnaväljakul Targa juurde, ise liblikat peos hoides. „Tark, kui sa oled nii tark ja tead alati õigeid vastuseid, vasta mulle — mul on pihkude vahel üks liblikas, kas ta on elus või surnud?”… Tark vaatas sügavalt kadedale inimesele silma ning vastas: „Kõik on Sinu kätes.”
Kõik, keegi, mõni, mitte keegi
See on lugu neljast inimesest, keda kutsuti KÕIK, KEEGI, MÕNI, MITTE KEEGI. Ükskord pidi KEEGI tegema tähtsat tööd ja KÕIK oli kindel, et MÕNI teeb seda valmis. MÕNI võiks ju seda teha, kuid MITTE KEEGI tegi selle ära. KEEGI sai selle peale kurjaks, kuna see oli KÕIKide töö. KÕIK arvas, et MÕNI võiks seda teha, aga MITTE KEEGI teadis, et KÕIK ei saanud sellega hakkama. Lugu lõppes sellega, et KÕIK süüdistas KEEGIt, kui MITTE KEEGI tegi seda, mida pidi tegema MÕNI.
Lugu pliiatsist
Pliiatsit karpi pannes, võttis meister selle veel korraks kätte ja ütles talle:
„On viis asja, mida sa kindlasti peaksid teadma enne kui lähed laia maailma. Pea neid alati meeles ja ära kunagi unusta, siis sa oled kõige parem pliiats, mis võib üldse maailmas olla.
Esimene: sa oled suuteline tegema palju suuri tegusid aga ainult sel juhul, kui lubad hoida ennast kellegi käes.
Teine: sa pead kannatama valuliku teritamist, see on vajalik selleks, et saada parimaks pliiatsiks.
Kolmas: sa saad parandada vigu, mis sa oled teinud.
Neljas: kõige tähtsam on alati sinu sees.
Ja viies: sõltumata sellest, mis pinnal sind hakatakse kasutama, pead sa alati jätma oma jälje. Sõltumata oma seisundist, sa pead jätkama kirjutamist.“
Pliiats sai aru ja lubas kõik meeles pidada. Ta oli pandud karpi kutsumusega südames.
Lugu väikesest puurilinnust
Üks lind oli juba väga pikka aega elanud oma väikeses puuris. Tihti vaatas ta puurivarbade vahelt aknast paistvat aeda ja puid. Ta nägi teisi linde vabalt ringi lendamas ning üsna tihti mõtles ta , mis tunne võiks olla kui …..
Kui lind nende asjade peale mõtles, tundis ta oma südant alati erutusest põksumas.
Mõnikord maandus mõni teine lind aknalaual, et veidi puhata ja nägi toas olevat puurilindu. Ta imestus oli suur – kuidas saab midagi niisugust üldse olemas olla. Väike lind puuris – kujuteldamatu!
Just sellistel hetkedel oli puurilind kõige õnnetum.
Ühel päeval unustas omanik puuriukse valla. Lind vaatas läbi lahtise ukse välja ja tundis suurt ärevust.
Seejärel märkas ta, et ka aken oli lahti jäänud ja ta süda põksus erutusest aina kiiremini.
Ta arutles oma võimaluste üle mitmel korral ja tegi seda veel päikeseloojangulgi kuni lõpuks omanik tuli ja puuriukse kinni pani.
Mistahes põhjusel eelistas puurilind vabadusele ikkagi turvalisust.
Rist
Elas kord üks mees. Talle tundus, et saatus on tema vastu olnud liiga ebaõiglane ja ta kaebas pidevalt oma raske saatuse üle. Ühel päeval juhtus temaga üks suurem ebameeldiv sündmus ning mehe kannatus katkes. Ta hüüdis: „Jumal, Sa andsid mulle kanda liiga suure koorma! See on liiga raske rist!“. Tema sõnade peale ilmus Jumal ja ütles: “Tule, ma annan sulle sellise risti, millist Sa ise soovid!”. Ta viis mehe suurde saali, kus seisis reas palju erinevaid riste: suured, väikesed, kullast, hõbedast, puidust. Mees kõndis pikka aega ristide vahel. Küll ta proovis neid tõsta, katsus tekstuuri, imetles kuju ning materjali. Ta kõndis kaua, kuid lõpuks tegi oma valiku ja ütles: „Issand, anna mulle see rist!“. Jumal naeratas mehele ja kostis vastu: „Aga see ongi Sinu rist!“
See on minu valik
Üks vanatark on olnud kogu oma elu õnnelik. Ta oli alati naeratav, tegi ise nalja ja naeris teiste naljade üle. Mitte keegi ei näinud teda mitte kunagi kurvana. Kui ta vanaks sai ja lamas surivoodil, tuli tema juurde üks tema jüngritest ja küsis: „Meister me oleme hämmastunud, Sa ei ole kunagi kurb olnud? Kuidas sa seda teed?“ Vanamees vastas selle peale: „Kunagi ammu, kui olin noor, küsisin ma sama oma meistri käest. Ma olin siis seitseteist aastat vana ja olin kurb ning õnnetu. Minu meister oli siis seitsmekümne aastane. Minu küsimuse peale ta naeris ja ütles mulle: „Sinu vanuses olin ma sama õnnetu kui sina, kuid siis ma taipasin: see on MINU VALIK ja MINU ELU!
Ma olen teinud seda valikut iga päev, iga tund, iga minut. Ja sellest ajast peale, iga kord kui ma ärkan küsin ma endalt: noh, mida sa valid täna, kas kurbuse või õndsuse? Ja alati tuleb välja, et ma teen valiku õndsuse kasuks“.
Tigu puu otsas
Meistrilt küsiti, kas ta on tundnud kunagi pettumust, et tema pingutused on toonud vähem vilju kui ta on oodanud. Vastuseks rääkis Meister jutu teost, kes ühel külmal ja tuulisel kevadpäeval roomas kirsipuu tüvel, kus paistsid vaid väikesed õiepungad.
Varblased teiselt puult nägid seda ja itsitasid. Siis üks varblane lendas teole lähemale ja küsis tema käest: „Hei, kas sa ei tea, et sellel puul ei ole kirsse?“
Väike tigu ei peatanud oma teekonda ja vastas: „Kui ma jõuan kohale, siis on!“
Ürgmehe lugu
Kord kõndis ürginimene kõrbes mööda teed ja komistas kivi otsa ning kukkus pikali. Samal hetkel toimus täielik päikesevarjutus ning kõik ürginimese ümber läks pimedaks. Edaspidi vaatas ürginimene hoolikalt enda jalge ette ning kõndis kividest suure kaarega mööda. Niimoodi kujunevad uskumused…